Overblog
Editer l'article Suivre ce blog Administration + Créer mon blog
Praedicatho homélies à temps et à contretemps
Homélies du dimanche, homilies, homilieën, homilias. "C'est par la folie de la prédication que Dieu a jugé bon de sauver ceux qui croient" 1 Co 1,21

Stabat Mater (1)

Walter Covens #Prières
STABAT MATER

Stabat Mater est un hymne catholique composé au treizième siècle, attribué au moine italien Jacopone da Todi qui médite sur la souffrance de Marie lors de la crucifixion de Jésus-Christ. Le nom de la prière est une abréviation de Stabat mater dolorosa, son premier vers en latin, qui signfie «La Mère des douleurs se tenait debout». C'est un poème latin médiéval avec beaucoup de poésie ; les croyants et les artistes considèrent que c'est l'expression classique d'une nouvelle piété empathique et sentimentale qui a rapproché les chrétiens vers la Passion du Christ à travers le thème de la Mater Dolorosa.



Latinus (Latin)
Stabat mater dolorosa
Iuxta Crucem lacrimosa,
dum pendebat Filius.
Cuius animam gementem,
contristatam et dolentem,
pertransivit gladius.
O quam tristis et afflicta
fuit illa benedicta
Mater Unigeniti.
Quae maerebat et dolebat,
Pia Mater cum videbat
Nati poenas incliti.
Quis est homo qui non fleret,
Matrem Christi si videret
in tanto supplicio?
Quis non posset contristari,
Christi Matrem contemplari
dolentem cum Filio?
Pro peccatis suae gentis
vidit Iesum in tormentis
et flagellis subditum.
Vidit suum dulcem natum
moriendo desolatum,
dum emisit spiritum.
Eia Mater, fons amoris,
me sentire vim doloris
fac, ut tecum lugeam.
Fac ut ardeat cor meum
in amando Christum Deum,
ut sibi complaceam.
Sancta mater, istud agas,
crucifixi fige plagas
cordi meo valide.
Tui nati vulnerati,
tam dignati pro me pati,
poenas mecum divide.
Fac me tecum pie flere,
crucifixo condolere,
donec ego vixero.
Iuxta crucem tecum stare,
et me tibi sociare
in planctu desidero.
Virgo virginum praeclara,
mihi iam non sis amara:
fac me tecum plangere.
Fac ut portem Christi mortem,
passionis fac consortem,
et plagas recolere.
Fac me plagis vulnerari,
fac me cruce inebriari,
et cruore Filii.
Flammis ne urar succensus
per te Virgo, sim defensus
in die judicii
Christe, cum sit hinc exire,
da per matrem me venire
ad palmam victoriae.
Quando corpus morietur,
fac ut animae donetur
Paradisi gloria.




Français
Debout, la Mère des douleurs,
Près de la croix était en larmes,
Quand son Fils pendait au bois.
Alors, son âme gémissante,
Toute triste et toute dolente,
Un glaive la transperça.
Qu'elle était triste, anéantie,
La femme entre toutes bénie,
La Mère du Fils de Dieu !
Dans le chagrin qui la poignait,
Cette tendre Mère pleurait
Son Fils mourant sous ses yeux.
Quel homme sans verser de pleurs
Verrait la Mère du Seigneur
Endurer si grand supplice ?
Qui pourrait dans l'indifférence
Contempler en cette souffrance
La Mère auprès de son Fils ?
Pour toutes les fautes humaines,
Elle vit Jésus dans la peine
Et sous les fouets meurtri.
Elle vit l'Enfant bien-aimé
Mourir tout seul, abandonné,
Et soudain rendre l'esprit.
Ô Christ, à l'heure de partir,
Puisse ta Mère me conduire
À la palme des vainqueurs.
Ô Mère, source de tendresse,
Fais-moi sentir grande tristesse
Pour que je pleure avec toi.
Fais que mon âme soit de feu
Dans l'amour du Seigneur mon Dieu :
Que je lui plaise avec toi.
Mère sainte, daigne imprimer
Les plaies de Jésus crucifié
En mon cœur très fortement.
Pour moi, ton Fils voulut mourir,
Aussi donne-moi de souffrir
Une part de ses tourments.
Donne-moi de pleurer en tout vérité,
Comme toi près du crucifié,
Tant que je vivrai !
Je désire auprès de la croix
Me tenir, debout avec toi,
Dans ta plainte et ta souffrance.
À l'heure où mon corps va mourir,
À mon âme, fais obtenir
La gloire du paradis.


Russe
Текст и перевод


Stabat Mater — римский католический гимн, автором которого считается итальянский поэт XIII века Якопоне да Тоди. Свое название текст получил по своим первым строкам Stabat Mater dolorosa, означающим «Стояла мать скорбящая». Первая его часть повествует о страданиях Девы Марии во время распятия Иисуса Христа, а вторая представляет собой страстную мольбу грешника о даровании ему рая после смерти.

Ниже приводится латинский текст и его перевод на русский язык.
Stabat mater dolorosa
iuxta Crucem lacrimosa,
dum pendebat Filius.
Стояла Мать скорбящая
Возле креста в слезах,
Когда на нем висел Сын,

Cuius animam gementem,
contristatam et dolentem
pertransivit gladius.
Чью душу стенающую,
Сочувствующую и страдающую,
Пронзил меч.

O quam tristis et afflicta
fuit illa benedicta,
mater Unigeniti!
О, как печальна и сокрушенна
Была Она, благословенная
Мать Единорожденного!

Quae maerebat et dolebat,
pia Mater, dum videbat
nati poenas inclyti.
Как горевала и страдала
Благочестивая Мать, когда видела
Муки Сына восславленного.

Quis est homo qui non fleret,
matrem Christi si videret
in tanto supplicio?
Кто из людей не заплакал бы,
Мать Христа увидев
В таких мучениях?

Quis non posset contristari
Christi Matrem contemplari
dolentem cum Filio?
Кто может не посочувствовать
Матери Христа, наблюдая
Страдания Её вместе с Сыном?

Pro peccatis suae gentis
vidit Iesum in tormentis,
et flagellis subditum.
За грехи своего рода
Видела она Иисуса, в муках
Плетям подставленного,

Vidit suum dulcem Natum
moriendo desolatum,
dum emisit spiritum.
Видела Сына милого, родного,
Умирать оставленного,
Испускающего дух.

Eia, Mater, fons amoris
me sentire vim doloris
fac, ut tecum lugeam.
О, Мать, источник любви!
Дай мне почувствовать силу страданий
И скорбеть вместе с Тобой.

Fac, ut ardeat cor meum
in amando Christum Deum
ut sibi complaceam.
Заставь гореть сердце моё
В любви к Христу Богу
И с собой быть в согласии.

Sancta Mater, istud agas,
crucifixi fige plagas
cordi meo valide.
Святая Мать, сделай это —
Распятого муки
В моём сердце укрепи.

Tui Nati vulnerati,
tam dignati pro me pati,
poenas mecum divide.
Твоего раненого сына,
Достойно принявшего муки за меня,
Страдания со мною раздели.

Fac me tecum pie flere,
crucifixo condolere,
donec ego vixero.
Позволь мне рыдать с Тобою,
Сострадать распятому,
Пока я буду жив.

Iuxta Crucem tecum stare,
et me tibi sociare
in planctu desidero.
У креста с Тобою стоять,
Тебе всей душой сопутствовать
В плаче хочу.

Virgo virginum praeclara,
mihi iam non sis amara,
fac me tecum plangere.
Дева из дев Пресветлая!
Как бы мне ни было горько самому,
Позволь мне рыдать с Тобою.

Fac, ut portem Christi mortem,
passionis fac consortem,
et plagas recolere.
Позволь разделить с Тобой смерть Христа,
Страсти сделай долей моей
И раны освежи.

Fac me plagis vulnerari,
fac me Cruce inebriari,
et cruore Filii.
Пусть меня ранят ударами,
Дай мне упиться крёстной мукой
Из-за любви к Сыну.

Flammis ne urar succensus,
per te, Virgo, sim defensus
in die iudicii.
В пламени я не сгорю, зажженный
Тобою, Дева, и буду защищён
В день Страшного суда.

Christe, cum sit hinc exire,
da per Matrem me venire
ad palmam victoriae.
Христос, когда бренный мир покинуть будет суждено,
Позволь Твоей Матери
Привести меня к победе.

Quando corpus morietur,
fac, ut animae donetur
paradisi gloria. Amen.
Когда тело умрёт,
Даруй моей душе
Райскую славу. Аминь.


Portugais

Stabat Mater (do latim "Estava a Mãe") é um hino católico do século 13 atribuído a Jacopone da Todi.
O hino começa com as palavras Stabat Mater dolorosa ("estava a Mãe dolorosa"), e fala do sofrimento de Maria, mãe de Jesus, durante a crucifixão. Existe também o hino "Stabat Mater speciosa" ("estava a Mãe formosa"), atribuído ao mesmo autor, que contempla as alegrias de Maria junto ao presépio.

    Stabat Mater - Estava a Mãe dolorosa

Estava a Mãe dolorosa,
Junto da Cruz, lacrimosa,
Enquanto Jesus sofria.

Uma longa e fria espada,
Nessa hora atribulada,
O seu coração feria.
 
Oh! quão triste e quão aflita
Padecia a Mãe bendita,
Entre blasfémias e pragas.

Ao olhar o Filho Amado,
De pés e braços pregado,
Sangrando das Cinco Chagas!

Quem é que não choraria,
Ao ver a Virgem Maria,
Rasgada em seu coração.

Sem poder em tal momento
Conter as fúrias do vento
E os ódios da multidão?

Firme e heróica no seu posto,
Viu Jesus pendendo o rosto,
Soltar o alento final.

Ó Cristo, por vossa Mãe,
Que é nossa Mãe também,
Dai-nos a palma imortal.

Maria, fonte de amor,
Fazei que, na vossa dor,
Convosco eu chore também.
 
Fazei que o meu coração
Seja todo gratidão
A Cristo, de quem sois Mãe.

Do vosso olhar vem a luz
Que me leva a ver Jesus
Na sua imensa agonia.

Convosco, ó Virgem, partilho
Das penas do vosso Filho,
Em quem minha alma confia.

Mãos postas, à vossa beira,
Saiba eu, a vida inteira,
Guiar por Vós os meus passos.

Junto da Cruz eu quero estar
e a Vós me associar
com lágrimas de compaixão.

E quando a morte vier,
Eu me sinta adormecer
No calor dos vossos braços.



Italiano

Lo Stabat Mater (dal latino per Stava la madre) è un inno - più precisamente una sequenza - cattolica del XIII secolo attribuito a Jacopone da Todi (sec. XIII; ma la questione é controversa).
Tale preghiera, che inizia con le parole Stabat Mater dolorosa ("Stava la Madre soffrendo") medita sulle sofferenze di Maria, madre di Gesù, durante la crocifissione e la Passione di Cristo.
È importante notare che, anche se il testo è in latino, la struttura ritmica è già quella italiana: non si hanno sillabe lunghe e corte, ma una serie di ottonari rimati AABCCB, con alcune rime interne.
E' recitata in maniera facoltativa durante la messa dell'Addolorata (15 settembre) e le sue parti formano gli inni latini della stessa festa. Prima della Riforma liturgica era utilizzata nell'ufficio del venerdì della settimana di passione (Madonna dei sette dolori - venerdì precedente la Domenica delle Palme). Ma popolarissima era soprattutto perché accompagnava il rito della Via Crucis e la processione del Venerdì Santo. Un canto amatissimo dai fedeli, non meno che da intere generazioni di musicisti colti (si pensi solo a Scarlatti, Pergolesi, Rossellini ).


Stava Madre dolorosa
a la croce lagrimosa,
dov'era il suo Filio;

la cui anima piangente,
abattuta e dolente       5
trapassò il gladio.

O quanto tristạ e aflitta
fue quella beneditta
Madre de l'Unigenito,

che piangeva e doleva       10
e tremava, ché vedeva
le pene al Figliuol inclito.

Qual è l'uomo che non piagnesse
se questa Madre vedesse
nel tormento asprissimo?       15

Chi non si può contristare,
pia Madre, contemplare
il tuo dolore grandissimo?

Pe' peccati di sue genti
Iesú vide ne' tormenti       20
e ne' flagelli suddito.

Vide il suo dolce nato
moriente desolato
quando amise il spirito.

E però, fonte d'amore,       25
fa' ch'io senta il tuo dolore,
fammi teco piagnere;

Fa' ch'egli arda il cor mio
in amare Cristo Dio
e 'l suo compiacer cogliere.       30

Santa Madre, fammi questo,
le suo piaghe io abbia presto
al core si ch'elle vagliano;

del tuo nato traforato,
al morire per me degnato,       35
le pene in me compartano.

Fammi sempre piagner teco,
al Crocifisso doler meco,
mentre ch'io viverò;

a la Croce teco stare       40
volentieri acompagnare
pianto con desiderio.

Virgo de le vergine preclara,
a me non esser avara,
fammi teco piagnere.       45

Fa' ch'io porti in Cristo morte
de la sua passion la sorte
e le piaghe raccogliere;

da le piaghe essere piagato,
da la Croce inebriato,       50
ne l'amor del Filio.

Infiamato ed acceso,
per te, Madre, io sia diffeso
nel dí del iudicio.

Fa' che la Croce mi guardi       55
e la passion raguardi
a ciò ch'io trovi grazia.

Quando il corpo será morto,
fa' che l'anima abbia porto
di Paradiso e gloria.       60


Magyar

A Stabat Mater 13. századi katolikus himnusz, Jacopone da Todi szerzeménye, egyike a legismertebb középkori énekeknek. Máriának a keresztfa mellett átélt fájdalmáról szól. A címe az első sorából adódik: Stabat mater dolorosa (szó szerinti fordításban: "Állt a fájdalommal terhes anya").

A szöveg magyarul
[szerkesztés] Sík Sándor fordítása
Kis átalakítással ma ezt használják a magyar keresztény egyházakban.

Áll a fájdalomnak anyja,
Kín az arcát könnybe vonja.
Úgy siratja szent Fiát.

Gyász a lelkét meggyötörte,
Kín és bánat összetörte,
Tőrnek éle járta át.

Ó mi nagy volt ama drága
Szűzanya szomorúsága,
Egyszülött szent magzatán!

Mennyit sírt és hogy kesergett,
Látván azt a nagy keservet,
Azt a nagy kínt szent Fián.

Ki ne sírna, melyik ember,
Hogyha ennyi gyötrelemben
Látja lankadozni őt?

Ki ne sírna Máriával,
Hogyha látja szent Fiával
Szenvedni a szent Szülőt!

Népét hogy megmossa szennytől,
Látta tenger gyötrelemtől
Roskadozni Jézusát.

Látta édes egy szülöttét,
Halálos nagy elepedtét,
Látta, hogy halálra vált.

Szeretetnek szent kútfője,
Add, a fájdalomnak tőre
Járjon át a lelkemen.

Hogy szívemben lángra kelne
Krisztusomnak szent szerelme.
Segíts neki tetszenem.

Esdek, hogy szívembe véssed,
Szűzanyám, nagy szenvedésed
S az Átvertnek sebeit.

Gyermekednek, a sebzettnek,
Ki miattam szenvedett meg,
Osszam meg gyötrelmeit.

Add meg, kérlek, hogy mig élek,
Együtt sirjak mindig véled
S azzal, ki a fán eped.

A keresztnél veled állni,
Gyászban veled eggyé válni:
Erre űz a szeretet.

Dicső szűze szent szűzeknek,
Hadd ízleljem kelyhedet meg:
Add nekem fájdalmaid:

Add tisztelnem, add viselnem,
S nem felednem:
holt Szerelmem Krisztusomnak kínjait.

Sebeivel sebesítsen,
Szent mámorba részegítsen
Buzgó vérével Fiad.

Hogy ne jussak ama tűzbe,
Védj meg engem, drága Szűz te,
Ha az ítélet riad.

Krisztusom, ha jő halálom,
Anyád szeme rám találjon,
És elhívjon engemet.

S hogyha testem porba tér meg,
Lelkem akkor a nagy égnek
Dicsőségét lelje meg.



Hébreu

סְטָאבָּט מָאטֶר הוא מזמור קתולי מהמאה ה-13 המיוחס ליאקופונה דה טודי. המזמור עוסק בסבלה של מרים, אמו של ישו, בזמן הצליבה. מקור שם המזמור בשורתו הראשונה - Stabat mater Dolorosa - עמדה אם הייסורים. ל"סטאבט מאטר" מעמד גבוה יותר כיום מכל שיר לטיני אחר מימי הביניים.

 [עריכה] תרגום השיר לעברית
אם מוכת יגון עומדת, מול הצלב בוכה, רועדת, שם תלוי יהושע.
את ליבה המתייפח להב הכאב פולח, מה נורא הוא יגונה.
מה נוּגה היא,מה סובלת הקדושה, האם לילד האחד ואין.
הכואבת, הדואבת, הרועדת למראהו של הבן המתייסר.
מי האיש עיניו יבֵשו כי יִראה אמו של ישו, נְמָקה ביגונה.
מי ימנע קולו מבכי עת יזכור את הצדקת החוזה בצער.
על חטאי עמו כיפר הוא, ראו איככה מתייסר הוא, בשוטים ילקו אותו.
ראו הבן החף מפשע, הגווע, חסר ישע, המוציא את נשמתו.
אם אהבה, הרשיני כאבך לשאת, למדיני כאן איתך להתאבל.
נא עיזרי לי, שאצליח לאהוב את המשיח, ואזכה בחסד אל.
אם קדושה במרום רקיע, את פצעיו של המושיע, לו חרט בתוך ליבי.
לו אוכל לחלוק בסבל שבעבורי סבל הוא, שכיפר על עווני.
לו ניתן לי באמת לבכות את בנך המת, כל עוד בחיים אני.
מול הצלב כאן לעמוד ויחדיו איתך לספוד, זה יהיה כל רצוני.
בתולה קדושה, אם חסד, אנא אל תהי כועסת, כי אבכה עימך יחדיו.
כך אשא זכרו של ישו, את מותו, את ייסוריו, בליבי אחקוק פצעיו.
בכל מכאוביו פִּצעיני, בשכרון הצלב מלאיני, באהבתי אליו.
כי תבער בי אש אלוה, את מחסה לי מגבוה, בהגיע יום הדין.
לו הצלב רק ישמרני, מות יהושע יזכני בחסדו ממרומים.
ובכלות גופי למוות, נשמתי תזכה לשבת, בגן עדן לעולמים.
 
מילות המזמור בלטינית


Suomi (finlandais)

Stabat Mater on katolinen hymni 1200-luvulta, jonka todennäköinen tekijä on Jacopone da Todi. Se käsittelee Marian kärsimystä Jeesuksen ristiinnaulitsemisen aikana. Nimi on lyhenne ensimmäisen rivin sanoista Stabat mater dolorosa ("Surullinen äiti seisoi"). Sitä pidetään yhtenä vaikuttavimmista keskiaikaisista latinankielisistä runoista.
 [muokkaa] Sanat ja suomennos
Stabat mater dolorosa
iuxta Crucem lacrimosa,
dum pendebat Filius.
Cuius animam gementem,
contristatam et dolentem
pertransivit gladius.
O quam tristis et afflicta
fuit illa benedicta,
mater Unigeniti!
Quae maerebat et dolebat,
pia Mater, dum videbat
nati poenas inclyti.
Quis est homo qui non fleret,
matrem Christi si videret
in tanto supplicio?
Quis non posset contristari
Christi Matrem contemplari
dolentem cum Filio?
Pro peccatis suae gentis
vidit Iesum in tormentis,
et flagellis subditum.
Vidit suum dulcem Natum
moriendo desolatum,
dum emisit spiritum.
Eia, Mater, fons amoris
me sentire vim doloris
fac, ut tecum lugeam.
Fac, ut ardeat cor meum
in amando Christum Deum
ut sibi complaceam.
Sancta Mater, istud agas,
crucifixi fige plagas
cordi meo valide.
Tui Nati vulnerati,
tam dignati pro me pati,
poenas mecum divide.
Fac me tecum pie flere,
crucifixo condolere,
donec ego vixero.
Iuxta Crucem tecum stare,
et me tibi sociare
in planctu desidero.
Virgo virginum praeclara,
mihi iam non sis amara,
fac me tecum plangere.
Fac, ut portem Christi mortem,
passionis fac consortem,
et plagas recolere.
Fac me plagis vulnerari,
fac me Cruce inebriari,
et cruore Filii.
Flammis ne urar succensus,
per te, Virgo, sim defensus
in die iudicii.
Christe, cum sit hinc exire,
da per Matrem me venire
ad palmam victoriae.
Quando corpus morietur,
fac, ut animae donetur
paradisi gloria. Amen.

Murehella haikialla
Seisoi äiti ristin alla,
Johon Poika naulitaan.
Sydän sykki surkiasti,
Kyyneleitä katkerasti
Silmä vuosi tulvanaan.
Voi sen tuskaa verratonta
Vaivattaissa viatointa
Ainokaista poikaansa!
Voipa määrää huokausten,
Kuin hän seisoi rinnatusten
Ristin kanssa rakkaansa!
Ken ei itkun pisaroita
Vuodattane katkeroita
Tätä huolta nähdessään!
Kumpa äitin neidellisen
Poika hurskas, taivaallinen
Käytetähän kärsimään!
Jesust’ äiti pilkattavan
Näki, ynnä kiusattavan
Synnin tähden maailman;
Kuuli hänen ristin alla
Nääntyenkin siunaamalla
Kiusaajansa kostavan.
Voi sit’ äitin kärsimystä!
Hänen kanssans’ yhdistystä
Etsiä minun pitää;
Palavalla sydämellä
Kyyneleillä kylvetellä
Herran ruumista pyhää.
Poveheni, äiti, paina
Haavat vuotamahan aina,
Joita vuosi poikasi,
Vuosi ruoskin suomittaissa
Sekä ristinnaulittaissa
Tähden suurten syntini!
Häntä tahdon katsastella,
Hartahasti huokaella
Päivieni päätteesen.
Kyyneltesi kumppaliksi
Ja surusi toveriksi
Jään mä ristin juurehen.
Mua ellys eroittako,
Luotasi pois luovuttako,
Pyhä, puhdas impyinen!
Veisata valitus-virttä
Tahdon, ja syleillä hirttä,
Joll’ on poikas’ ainoinen.
Mua hänen haavoissansa
Hautele, ja vaivallansa
Poies päästä synnistä,
Häntä kuulemaan kehoita,
Taivahan taloon osoita
Viimeisenä päivänä!
Ristinsä tukeni olkoon,
Kuolostansa mulle tulkoon
Turva vahva tuonelaan,
Että Luoja armahtaisi,
Sielu kurja onnen saisi
Käydessäni kuolemaan!
Suomentanut August Ahlqvist.

English

Stabat Mater is a thirteenth-century Roman Catholic hymn attributed to Jacopone da Todi. Its title is an abbreviation of the first line, Stabat mater dolorosa ("The sorrowful mother was standing"). The hymn, one of the most powerful and immediate of extant medieval poems, meditates on the suffering of Mary, Jesus Christ's mother, during his crucifixion


Stabat mater dolorosa
iuxta Crucem lacrimosa,
dum pendebat Filius.
At the Cross her station keeping,
stood the mournful Mother weeping,
close to Jesus to the last.

Cuius animam gementem,
contristatam et dolentem
pertransivit gladius.
Through her heart, His sorrow sharing,
all His bitter anguish bearing,
now at length the sword has passed.

O quam tristis et afflicta
fuit illa benedicta,
mater Unigeniti!
O how sad and sore distressed
was that Mother, highly blest,
of the sole-begotten One.

Quae maerebat et dolebat,
pia Mater, dum videbat
nati poenas inclyti.
Christ above in torment hangs,
she beneath beholds the pangs
of her dying glorious Son.

Quis est homo qui non fleret,
matrem Christi si videret
in tanto supplicio?
Is there one who would not weep,
whelmed in miseries so deep,
Christ's dear Mother to behold?

Quis non posset contristari
Christi Matrem contemplari
dolentem cum Filio?
Can the human heart refrain
from partaking in her pain,
in that Mother's pain untold?

Pro peccatis suae gentis
vidit Iesum in tormentis,
et flagellis subditum.
For the sins of His own nation,
She saw Jesus wracked with torment,
All with scourges rent:

Vidit suum dulcem Natum
moriendo desolatum,
dum emisit spiritum.
She beheld her tender Child,
Saw Him hang in desolation,
Till His spirit forth He sent.

Eia, Mater, fons amoris
me sentire vim doloris
fac, ut tecum lugeam.
O thou Mother! fount of love!
Touch my spirit from above,
make my heart with thine accord:

Fac, ut ardeat cor meum
in amando Christum Deum
ut sibi complaceam.
Make me feel as thou hast felt;
make my soul to glow and melt
with the love of Christ my Lord.

Sancta Mater, istud agas,
crucifixi fige plagas
cordi meo valide.
Holy Mother! pierce me through,
in my heart each wound renew
of my Savior crucified:

Tui Nati vulnerati,
tam dignati pro me pati,
poenas mecum divide.
Let me share with thee His pain,
who for all my sins was slain,
who for me in torments died.

Fac me tecum pie flere,
crucifixo condolere,
donec ego vixero.
Let me mingle tears with thee,
mourning Him who mourned for me,
all the days that I may live:

Iuxta Crucem tecum stare,
et me tibi sociare
in planctu desidero.
By the Cross with thee to stay,
there with thee to weep and pray,
is all I ask of thee to give.

Virgo virginum praeclara,
mihi iam non sis amara,
fac me tecum plangere.
Virgin of all virgins blest!,
Listen to my fond request:
let me share thy grief divine;

Fac, ut portem Christi mortem,
passionis fac consortem,
et plagas recolere.
Let me, to my latest breath,
in my body bear the death
of that dying Son of thine.

Fac me plagis vulnerari,
fac me Cruce inebriari,
et cruore Filii.
Wounded with His every wound,
steep my soul till it hath swooned,
in His very Blood away;

Flammis ne urar succensus,
per te, Virgo, sim defensus
in die iudicii.
Be to me, O Virgin, nigh,
lest in flames I burn and die,
in His awful Judgment Day.

Christe, cum sit hinc exire,
da per Matrem me venire
ad palmam victoriae.
Christ, when Thou shalt call me hence,
by Thy Mother my defense,
by Thy Cross my victory;

Quando corpus morietur,
fac, ut animae donetur
paradisi gloria. Amen.
When my body dies,
let my soul be granted
the glory of Paradise. Amen.



Deutsch

Das Stabat mater (nach dem Gedichtanfang: „Stabat mater dolorosa“, lat. „Es stand die Mutter schmerzerfüllt“) ist ein mittelalterliches Gedicht, das die Gottesmutter in ihrem Schmerz um den Gekreuzigten besingt. Die Verfasserschaft wird traditionell den Franziskanern Iacopone da Todi († 1306) oder Johannes Bonaventura († 1274) zugeschrieben.
Das Stabat mater wird am Fest der Sieben Schmerzen Mariä (15. September) sowie am Freitag nach dem ersten Passionstag als Sequenz gebetet oder gesungen.

Christi Mutter stand mit Schmerzen
Bei dem Kreuz und weint' von Herzen,
Als ihr lieber Sohn da hing.
Durch die Seele voller Trauer,
Seufzend unter Todesschauer
Jetzt das Schwert des Leidens' ging.

Welch ein Weh der Auserkornen
Da sie sah den Eingebornen
Wie Er mit dem Tode rang!
Angst und Trauer, Qual und Bangen,
Alles Leid hielt sie umfangen
Das nur je ein Herz durchdrang.
Quis est homo, qui non fleret,

Wer könnt' ohne Tränen sehen
Christi Mutter also stehen
In so tiefen Jammers Not?
Wer nicht mit der Mutter weinen,
Seinen Schmerz mit ihrem einen,
Leidend bei des Sohnes Tod?

Ach, für Seiner Brüder Schulden
Sah sie Jesus Marter dulden,
Geißeln, Dornen, Spott und Hohn.
Sah Ihn trostlos und verlassen
An dem blut'gen Kreuz erblassen,
Ihren lieben einz'gen Sohn.

Gib, o Mutter, Born der Liebe,
Daß ich mich mit dir betrübe,
Daß ich fühl die Schmerzen dein.
Daß mein Herz von Lieb entbrenne,
Daß ich nur noch Jesus kenne,
Daß ich liebe Gott allein.

Heilge Mutter, drück die Wunden,
Die dein Sohn am Kreuz empfunden,
Tief in meine Seele ein.
Ach, das Blut, das Er vergossen,
Ist für mich dahingeflossen;
Laß mich teilen Seine Pein.

Laß mit dir mich herzlich weinen,
Ganz mit Jesu Leid vereinen,
Solang hier mein Leben währt.
Unterm Kreuz mit dir zu stehen,
Dort zu teilen deine Wehen,
Ist es, was mein Herz begehrt.

O du Jungfrau der Jungfrauen,
Wollst in Gnaden mich anschauen,
Laß mich teilen deinen Schmerz.
Laß mich Christi Tod und Leiden,
Marter, Angst und bittres Scheiden
Fühlen wie dein Mutterherz.

Mach, am Kreuze hingesunken,
Mich von Christi Blute trunken
Und von Seinen Wunden wund.
Daß nicht zu der ew'gen Flamme
Der Gerichtstag mich verdamme,
Sprech für mich dein reiner Mund.

Christus, um der Mutter Leiden
Gib mir einst des Sieges Freuden
Nach des Erdenlebens Streit.
Jesus, wann mein Leib wird sterben,
Laß dann meine Seele erben
Deines Himmels Seligkeit! Amen



Dansk (Danois)

Stabat Mater er en passionssalme fra middelalderen, skrevet af Jacopone da Todi (1236-1306). Den skildrer Marias smerte, mens hun står ved korsets fod.
1.
Under Korset stod med Smerte,
Stod med giennemboret Hjerte,
Jesu Moder, dødningbleg!
Solen sortned, da han daaned,
Sorte Hjerter ham forhaaned,
Pine hans var dem en Leg.
   
2.
Rumme kan en Moders Smerte
Kun det ømme Moder-Hjerte,
Som begribes kun af Gud,
Dog er det kun Djævle-Øie,
Den kan ei til Taarer bøie,
Før endnu den bryder ud!
   
3.
Kirken, med sit Moder-Hjerte,
Kiender bedst Marias Smerte,
Under Kors og Verdens Spot,
Men Eens Død for Alles Brøde
Galden nu dog kan forsøde,
Alting gjorde Jesus godt!
   
4.
Grandt han saae sin Moders Smerte,
Før den knuste hendes Hjerte,
Saae med Ynk det knakte Rør,
Har paa Korset hende givet
Søn, som ei skal miste Livet:
Den Discipel, som ei døer!
   
5.
Ja, for Kirkens Moder-Hjerte
Fryd i Sorg og Trøst i Smerte,
Er det Guddoms-Ord især:
Leve skal, til herlig kommer
Zions Brudgom, Verdens Dommer,
Den Discipel, han har kiær!
   
6.
Brist da aldrig, Moder-Hjerte!
Drukne kan du al din Smerte
I din Frelsers Kiærlighed!
Hvad end Sønnerne maae lide,
En Guds Søn er ved din Side,
Og hans Brødre døe i Fred!
   
7.
Saa har i sin Moders Hjerte
Jesus dulmet Dødens Smerte,
Med sin dybe Kiærlighed,
Derfor kun han vilde bløde,
Derfor stod han op af Døde,
Efterlod paa Jord sin Fred!
   
8.
Freden til sin Moders Hjerte
Jesus vandt ved Dødens Smerte,
Den er Kirkens Skat og Priis,
For den Fred hans Kæmper strede,
Med den Fred hans Vidner lede,
Gaae med den til Paradis!
   
9.
Vær velsignet, Moder-Hjerte!
Vær velsignet, Moder-Smerte!
Vær velsignet, Kvinde-Bryst!
I for Gud har fundet Naade,
Vandt, ved Christi Korses Gaade,
Hvad I savned: evig Trøst!


Csezky (Tchèque)

Stabat Mater dolorosa (Stála matka bolestná) je povaován za jeden z nejkrásnějších latinských hymnů všech dob. Je zaloen na proroctví Simeona, podle kterého meč probodne srdce matky Jeíše Krista (Lk. 2:35).
Hymnus pochází ze 13. století a býval připisován papei Innocentu III., který zemřel v r. 1216. Nejpravděpodobněji jej však napsal Jacopone da Todi (1230-1306), nejprve právník, básník a posléze mnich řádu sv. Františka.
V roce 1727 byla katolickou církví báseň oficiálně zařazena jako sekvence při mši na svátek Sv. Marie sedmibolestné (15. září).
Jímavá slova vyjadřující bolest matky nad ztrátou syna si získala nadčasovou platnost a stala se inspirací pro umělecké vyjádření všech ánrů v celém průběhu historie od 13. stol do současné

Stabat Mater dolorosa,
Stála Matka uplakaná
juxta crucem lacrimosa,
pod kříem jak bolest samá,
dum pendebat Filius.
v hořkých vzlycích pro Syna.


Cujus animan gementem,
Její srdce Bohu dané,
contristam et dolentem,
truchlící a zbědované
pertranivit gladius.
sedmerý meč protíná.


O quam tristis et afficta
aluplná, zarmoucená
fuit illa benedicta
nebem poehnaná ena,
Mater Unigeniti!
matka Boí, prostá vin.


Quae maerebat et dolebat
Hlavu sklání do svých dlaní,
pia Mater, dum videbat
pohled na kří vdy ji raní,
Nati poenas incliti.
trpí na něm její Syn.


Quis est homo, qui non fleret
Matko Boí, Matko naše,
Matrem Christi si videret
kdo nad Tebou nezapláče,
in tanto supplicio?
kdy Tě vidí v mukách stát.


Quis non posset contristari
Vidět Ukřiovaného,
Christi Matrem contemplari
Tebe v slzách vedle něho,
dolentem cum Filio?
nutí duši zaplakat.


Pro peccatis suae gentis
Naše vina Tvého Syna
vidit Jesum in tormentis
týrá tobě před očima,
et flagellis subditum.
vidíš Krista v krvi ran.


Vidit suum dulcem Natum
Vidíš jeho teskné rány,
moriendo desolatum
úzkost jeho umírání,
dum emisit spiritum.
smrt, v ní zůstal strašně sám.


Eia Mater, fons amoris,
Matko Boí, lásku dej mi,
me sentire vim doloris,
ké je tvůj a můj al stejný,
fac, ut tecum lugeam.
ké u sama netruchlíš.


Fac, ut ardeat cor meum
Dej, ať patřím Kristu Bohu,
in amando Christum Deum
den ze dne ať více mohu
ut sibi compleceam.
hořet láskou, být mu blí.


Sancta Mater, istud agas
Maria, do srdce mého
crucifixi fige plagas,
vtiskni rány Syna svého,
cordi meo valide.
jeho kří ké je i můj.


Tui Nati vulnerati,
On mé viny smýval svými
tam dignati pro me pati,
krvavými zraněními,
poenas mecum divide.
tento trest nám rozděluj.


Fac me tecum pie flere
S Tebou pláči, slza smáčí
crucifixo condolere
oči, jimi nevypláči
donec ego vixero.
soucit s Tebou, eno en.
Juxta crucem tecum stare,
Veď mě pod kří svého Syna,


et me tibi sociare
jen svou náruč rozepíná,
in planctu desidero.
s Tebou chci stát pod kříem.


Virgo virginum praeclara
Panno panen plná jasu,
mihi jam non sis amara:
neij sama trpkost času,
fac me tecum plangere.
přijmi, prosím, lásku mou.


Fac, ut portem Christi mortem
Maria má, ké Ty sama
passionis fac consortem
dáš mi nést smrt Krista Pána,
et plagas recolere.
přijmout ránu za ranou.


Fac me plagis vulnerari,
Ké mě jeho rány zraní
fac me cruce inebriari
a ké opojení dá mi
et cruore Filii.
jeho kří a jeho krev.


Flammis ne urar accensus,
A před Boím soudem stanu,
per Te, Virgo, sim defensus
přijď mi, Panno, na ochranu,
in die judicii.
vzdal ode mne Boí hněv.


Christe, cum sit hinc exire
Ké jsem kříem, smrtí Páně
de per Matrem me ventire
chráněn v lásce svrchované,
ad palmam victoriae.
milost buď mou záchranou.


Quando corpus morietur
Tělo zemře. Ty však, Panno,
fac, ut animae donetur
dej, ať je mi nebe přáno,
paradiasi gloria. Amen.
ké Bůh přijme duši mou. Amen



Catalano

Stabat Mater és un himne catòlic en llatí del segle XIII dedicat a Maria i atribuït a Jacopone da Todi. El seu nom és l'abreviació del primer vers del poema, Stabat mater dolorosa («Estava la mare dolorosa»). El tema de l'himne, un dels poemes conservats més impactants de la literatura llatina medieval, és una meditació sobre el patiment de Maria, mare de Jesús, durant la crucifixió. El Stabat Mater està associat especialment amb les estacions del Via Crucis; quan es resen les estacions en públic, és a dir, en església o en processó a l'aire lliure, és costum cantar estrofes d'aquest himne mentre els fidels caminen d'una estació a l'altra.

Stabat mater - Catalan translations

    Catalan is the language spoken in the part of Spain around Barcelona. The first one is from the Missal Roma I Versperal per a ús dels fidels (Barcelona 1951), the second one - by Dr.Josep Llovera - from Himnari Litúrgic Complet (Barcelona 1994),  both seemingly official publications to be used by Catalonian catholics.
1 Stabat Mater dolorosa iuxta crucem lacrimosa dum pendebat Filius
Prop de la creu dolorosa Maria estava i plorosa veient el seu Fill clavat
És la Mare dolorosa prop la creu, tota plorosa, d'on el Fill penja clavat

2 Cuius animam gementem contristatam et dolentem pertransivit gladius
Ah! gemegosa tenia pel glavi de profecia el seu cor atravessat.
La seva ànima, endolada, gemegant i contristada,punyent glavi ha traspassat.

3 O quam tristis et afflicta fuit illa benedicta Mater Unigeniti
Oh! Que trista i afligida fou Maria, l'escollida per Mare del Redemptor!
Oh quan trista i afligida era aquella beneÏda Mare del Fill únic seu;

4 Quae moerebat et dolebat Pia Mater dum videbat nati poenas incliti
¡Com s'entrista i plorava quan, compassiva, mirava son Fill en tan gran dolor!
Que gemia i es planyia, tot guaitant-se'l, Mare pia, al suplici, essent ell Déu..

5 Quis est homo qui non fleret Matri Christi si videret in tanto supplicio?
¿Quin  home no ploraría de veure patir Maria en suplici tan mortal?
Quin és l' home que, si veia el patir que del Crist feia Mare aital, ell no plorés?

6 Quis non posset contristari Matrem Christi contemplari dolentum cum filio?
¿Qui no ploraria encara veient el Fill i la Mare sofrint un dolor igual?
Que tristor no hagués pregona si del Crist Mare tan bona compadir son Fill veiés?

7 Pro peccatis suae gentis vidit Iesum in tormentis et flagellis subditum
Pels pecats d'un poble ingraat veié Jesús turmentat sota els assots  i en menyspreu.
Per les culpes del seu poble a turment sotmès innoble i a flagell Jesús veié.

8 Vidit suum dulcem natum moriendo desolatum dum emisit spiritum
Va veure el seu Fill molt car per nosaltres expirar abandonat en la creu.
El dolç fruit que tant amava, desolat morir guaitava, l'esprit quan ell reté.

9 Eia Mater, fons amoris, me sentire vim doloris fac ut tecum lugeam
O font d' amor, Mare meva, feu que senti jo sens treva el dolor que us afligi.
Eia!  Mare, d'amor vena, feu que senti jo la pena del contrit, i plori amb vós.

10 Fac ut ardeat cor meum in amando Christum Deum ut sibi complaceam
Que estigui encès el cor meu de tal amor envers Déu que a Ell sol desitgi servir.
Feu que el fred cor meu s'inflami de l'ardor amb què el Crist Déu ami per tal d'esser-li agradós.

11 Sancta Mater, istud agas crucifixi fige plagas cordi meo valide
Feu, o Mare, que imprimides tingui en el cor les ferides de Jesús crucificat.
Santa Made, les ferides feu, del Crucifix, sentides i gravades al meu cor.

12 Tui nati vulnerati tam dignati pro me pati poenas mecum divide
Que senti amb Vós els dolors que pati pels pecadors el vostre Fill benamat.
I del vulnerat Fill vostre, que amor tal, sofrint, em mostra, compartiu amb mi el dolor.

13 Fac me tecum pie flere crucifixo condolere donec ego vixero
Que el vostre plor m'estremeixi i a Jesucrist compadeixi per sempre mentre viuré.
Compassiu, feu que amb vós plori i el Crucificat honori, mentre el viure em durarà.

14 Iuxta crucem tecum stare et me tibi sociare in planctu desidero
Prop de la creu vull estar i en el vostre desempar plorant m'associaré.
Prop la creu, amb vós, estar-me i al plany vostre associar-me amb mon plany desitjo ja.

15 Virgo virginum praeclara mihi iam non sis amara fac me tecum plangere
O Verge la més insigne, mostreu-vos per mi benigne, amb Vós deixeu-me plorar.
Verge, entre les verges clara, amargor no us vegi encara, feu que, amb vós, em dolgui jo.

16 Fac ut portem Christi mortem passionis fac consortem et plagas recolere
Amb Jesús feu-me morir, les seves penes sentir i ses llagues venerar.
Que la mort del Crist jo porti, i acompanyi i aconhorti sos assots i passió.

17 Fac me plagis vulnerari fac me cruce inebriari et cruore filii
Amb tals llagues, ah, llagueu-me, amb la creu embriagueu-me, i amb la sang del vostre Fill.
Dels verdancs del Crist marqueu-me, embriac de la creu feu-me i la sang del vostre Nat.

18 Flammis ne urar succensus, per te, Virgo, sim defensus in die iudicii
I perqué el foc eternal no em cremi, al tribunal salveu-me de tot perill.
En el dia del judici feu-me'l, Verge, vós propici, que no sigui al flam llançat.

19 Christe cum sit hinc exire da per matrem me venire ad palmam vicoriae
Quan vingui, o Crist, l'ultim dia, feu que arribi, per Maria, a la palma triomfal.
En finar, oh Crist, mia vida, per la Mare feu-me crida a la palma triomfal.

20 Quando corpus morietur fac ut animae donetur paradisi gloria. Amen
Separada ja del cos l'anima, deu-li repòs en la glòria eternal. Aixi sia.
Quan el cos en terra mori, feu que l'anima us adori en el goig sempi



Arabe
ستابات ماتر (Stabat Mater) هي نوع من التآليف الموسيقية الغربية. الكلمة في أصلها لاتينية، ومعناها "الأم كانت واقفة"، في إشارة إلى السيدة العذراء ووقوفها أمام الصليب أثناء محنة السيد المسيح (حسب المعتقدات المسيحية). وحول هذا الموضوع تم كتابة العديد من المؤلفات الموسيقية التي
Pour être informé des derniers articles, inscrivez vous :
RSS Contact